Lotyniškas antraštinis žodis
Tekstas žodyno straipsniuose
  • 1. appell|o, āre, āvī, ātum
  • Veiksmažodis, 1 asmenuotė. Skiemenys: LLA (3)
  • Sirvydas 1642
    • Apeluię. Appello, provoco ad alium aliquem. Atſiſzaukiu, atſiźadinu kitop.
    • piſzę, Scribo aliquid, exaro epiſtolam, literas do ad aliquem, appello literis. Raſzau łakſztu.
    • Kiwam ręką, głową. Innuo, annuo toto capite, manu, appello aliquem capite, &c. Moiu gałwu, runku, etc.
    • Miánuię kogo, Nomino, apello, nomine pronuntio. Miniu, źadinu wardu.
    • Nazywam kogo. Apello, cognomino, nuncupo, voco. Praźundu, pramenu.
    • Odwoływam ſię do czego, Apello. Atſiliepiu kur.
  • Jokantas 1936
    • 1. ap-pello 1 (appellassis T vietoj appellaveris)
      1) prabilti į ką, užkalbinti ką tu autem, M. Antoni, absentem enim appello; legati vestri appellati erant superbius; aliquem benigne S, liberaliter, mitissime; a. unumquemque nomine (nominatim); ille appellatus respondit; appellatus est a Flavio, ut eius rei princeps esse vellet N.
      2) kalbinti su ypatingu tikslu:
      a) kviesti, šaukti tutores saepe appellati pernegaverunt; appellat Flavius, ut Tullium deduceret; a. aliquem de proditione L raginti prie išdavimo.
      b) priminti ką biennio iam confecto appellas; a. aliquem de pecunia reikalauti užsimokėti skolą.
      c) teismo kalboje: šauktis aukštesniojo magistrato ar įstaigos pagelbos, apeliuoti į ką praetorem, tribunos; si quis appellavisset de aestimatione skųstis dėl ko.
      d) skundžiant reikalauti atsakyti, traukti atsakomybėn cavendum est, ne isdem de causis alii plectantur, alii ne appellentur quidem.
      3)
      a) vadinti, pavadinti qui ipsorum linguā Celtae, nostrā Galli appellantur; vir ego tuus sim? ne me appella falso nomine P; Ennius sanctos appellat poëtas; ego semper illum appellavi hostem; Deiotarus rex a senatu appellatus est; appellata ex viro virtus; trop. aliquem nutu et significatione pažymėti.
      b) duoti vardą, praminti cognomine Justus est appellatus; ea pars urbis appellatur Insula.
      c) ištarti litteras.
  • Kuzavinis 2007
    • 1. appell|o, āre, āvī, ātum vt [ad + pello]
      1. kreĩptis (kalbà), prabìlti, užkálbinti (mīlitēs benīgnē S); tē volo dē commūnī rē ~āre Pl norė́čiau sù tavimì pakalbė́ti apiẽ beñdrą mū́sų reĩkalą;
      2. kviẽsti, šaũkti (tūtōrēs C);
      3. kreĩptis pagálbos, šaũktis (deōs PJ);
      4. primiñti; reikaláuti; ~āre aliquem dē pecūniā C primiñti kám skõlą; ~āre mercēdem J reikaláuti ùžmokesčio;
      5. tráukti atsakomýbėn C;
      6. jur. apeliúoti, padúoti apeliãciją, apskų́sti núosprendį C, PJ;
      7. paminė́ti (in lēge C); nuródyti (aliquem nūtū C);
      8. paskélbti (aliquem victōrem V);
      9. dúoti var̃dą, pramiñti (aliquem hostem C); vadìnti; suō quamque rem nōmine ~āre C kiekvíeną dáiktą vadìnti jõ vardù;
      10. (iš)tar̃ti (litterās C)